Mihkel

Selle nädala teemaks on IT töötaja professionaalsus ja mis teeb temast meistri. Keskendun oma postituses kitsamalt just arendaja elukutsele. Nooremana olin seisukohal, et selle elukutse jaoks peab inimene olema matemaatika geenius ja kindlasti juba programmeerima enne kui vanuseks kahekohaline number. See on ka üldisem enamlevinud arusaam. Viimasel ajal on see arusaam muutuma hakanud ning kel huvi ja pisut uurinud siis selgub, et päris nii see pole. Tean oma tuttavaid, lugenud võõraste inimeste lugusi ning ka enda kohta on sarnane lugu jagada - täiesti erinevalt elukutselt (ka mitte inseneri valdkondadest) on interneti abiga vaid loetud kuudega õpitud programmeerimist piisavale tasemele, et võetakse nooremarendajaks tööle. Loomulikult ei ole nooremarendaja oma ala meister ning enamasti ollakse selle ametinimetusega 2-3 aastat. Huvitaval kombel olen kuulnud paljudelt keda võib kindlasti juba professionaaliks nimetada, et kõrgharidus pole oluline. Loomulikult on ka vastupidist, kuid

Eristatakse nelja erinevat litsentsi seoses copyleft'ga, nendeks on väga tugev(AGPL), tugev(GNU GPL), nõrk(GNU LGPL) ja viimaks puuduv copyleft. AGPL on loodud silmas pidades interneti kaudu tarkvara jagamisele. Sisuliselt sama mis GPL, kuid ühe erinevusega, milleks on kohustus kaasa anda lähtekood. GPL annab õiguse tarkvara vabalt kopeerida, jagada ja muuta, kui muudatused on kaasasolevad dokumentatsioonis üles tähendatud. Peab olema kaasas originaal ja läheb samuti GPL litsentsi alla. Kaasas peab olema ka instaleerimise juhis. LGPL kasutatakse tihti teekide(libraries) puhul ning annab samuti õiguse muuta ja jagada. Erineb selle poolest, et on lubatud kasutada ka ärilistes toodetes. Ehkki muudetud teek LGPL litsentsiga peab edasi ka kandma sama litsentsi, kuid näiteks aplikatsioon mis kasutab seda teeki ei pea. Nagu enamates allikates on öeldud, et peamiselt kasutusel tekeide puhul. Apache ehk upuuduv copyleft litsents lubab kõike teha, kuid peab kaasa panema ka

The Case for Copyright Reform puhul on tegemist konstruktiivse ettepanekuga muuta autoriõiguseid. Lühidalt pakutud kuuest punktist: 1. Jätta muutmata autori moraalne õigus olla teose autor ning selle eest tunnustust saada. Ehk teistel puudub õigus ennast kuulutada kellegi teise töö autoriks. Olen pakutuga täiesti nõus, ega kujuta ettegi vastupidist - kõik teosed ja/või produktid on loodud ning keegi ei tea kelle poolt. Igaüks võiks ennast võita olevat mis iganes nähtuse autoriks ning keegi ei saa selles kindel olla kas ta seda ka on. Üks suurimaid motivaatoreid inimesele midagi teha on saada tunnustust tehtu eest. 2. Mitte kommertsiaalne/äriline jagamine vabaks. Hetkel on seadustega piiratud eraisikute vahel autoriõigustega kaitstud teoste jagamine. Varasemalt seda polnud, kuid on karmistunud tänu tehnoloogia ja interneti arengule. Äriline paljundamine ja rahalise kasu teemine peab jääma kontrollituks. Olen osati nõus, kuid pisut siiski skeptiline. Üks asi on raamatut oma sõpradele

Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge) Olen enamasti olnud ise küsija ning esitanud palju rumalaid küsimusi, mille vastused oleks ise kiiremini leidnud kui seda konkreetses foorumis esitades. Alati imetlesin neid teadjaid inimesi, kes vastasid kõiksugu tehnilistele küsimustele ning lootsin, et ise ka üks päev asja nii hästi jagaks. Küll aga olen enda puhul tähendanud, et isegi kui ma olen millegis saavutanud selle taseme, kus oskan mõnele küsimusele vastatavõi sellest kirjutada, ma siiski seda enamasti pole teinud. Pakun, et olen lihtsalt laisk ja arvanud, et niikuinii keegi teine kohe vastab ja paremini. Vaid viimase poole aasta jooksul olen end selles osas muutnud neti keskkonnas. Mitte, et kipun igalpool targutama vaid seda konkreetsetes keskkondades. Minu puhul on need olnud mõne programmeerimiskeele õppekeskkond mis sisaldab endas foorumeid või näiteks iga ülesande juures osalejate arutelu. Oli periood, kus tegin omale reegli, et iga päev pean aitama vähemalt ühte kas